Viimasel ajal on mitmel pool levinud lugudes viidatud, et paberkott või riidest kott võib kilekotist hoopiski suurema keskkonnamõjuga olla. Sihtasutuse Teeme Ära haridusekspert Kadri Kalle kirjutab, et kuigi mingis kontekstis võib see nii olla, on oluline vaadata kogu pilti ja koti elutsüklit.

Mida mõõdab elutsükli analüüs?

Toodete (ja teenuste) keskkonnamõju hindamiseks kasutatakse enamasti elutsükli analüüsi meetodit (ingl life cycle analysis, LCA). Meetodi taga on omaette teadus ja andmebaasid, mis detailidesse minnes on üsna keerulised. Lihtsalt ja lühidalt öeldes võimaldab see hinnata ühe toote või teenuse keskkonnamõju sünnist surmani ehk toormaterjali kaevandamisest/kasvatamisest kuni utiliseerimiseni. 

Keskkonnamõju ei tähenda siinkohal ainult süsinikdioksiidi (või teiste kasvuhoonegaaside) heidet ehk mõju kliimamuutusele. See võib tähendada ka mõju elurikkusele, hapestumisele, veekogude eutrofeerumisele, osoonikihi kadumisele jne. Kokku on kasutusel umbkaudu 18 erinevat kriteeriumi.

Kuna tegu on kompleksete süsteemide hindamisega, valitakse tihti elutsükli analüüsides vaid osad võimalikest mõjudest (sageli vaid üks neist – kliimamuutused) ning piiritletakse ka elutsüklit ennast, tavaliselt neisse piiridesse, mida tootjad kontrollida saavad.

See üldjuhul tähendab, et vaadatakse mõjusid, mis on peamiselt seotud tootmisega, vähem kasutusfaasiga ja sellega, mis võib juhtuda pärast kasutust. Näiteks kandekottide puhul ei võeta arvesse mõjusid, mis tekivad juhul, kui kott ei lähe materjalina uuesti ringlusse, vaid satub loodusesse. 

Mitmetes analüüsides on isegi eeldatud, et kilekotid lähevad materjalina uuesti kasutusse, kuigi reaalsuses need pigem kas satuvad prügilasse, põletusse või lenduvad loodusesse. Kilekottidega seotud suurim probleem aga ongi just see viimane.

Kui ühe kilekoti tootmise keskkonnamõju võrreldes paberist või riidest kotiga on tõesti väiksem, siis looduses pole teada juhtumeid, kus metsloomad oleksid surnud paber- või riidekoti tõttu, küll aga on ohtralt näiteid kilekoti negatiivsest mõjust loomaliikidele, mikroplastist rääkimata.

Asi pole niivõrd materjalis, vaid selle kasutusviisis

Teine asi, mida toote keskkonnamõjus vaadata, on kasutuskorrad. On olnud juhtumeid, kus võrreldakse kandekoti ühe korra kasutamise keskkonnamõju. Sellisel juhul on muidugi riidekoti tootmiseks vaja enim ressursse ja energiat. Kui aga vaatame kui palju kasutatakse keskmiselt ühte riidekotti ja kui palju sama aja jooksul tuleb kasutada kilekotte, nihkub valik riidekoti kasuks.

Paberkottide häda siinjuhul ongi, et kui kasutame neid vaid ühe korra, pole needki kuigi paremad kilekotist, sest tegu on ühekordse kasutusega. Eriti kehtib see neil juhtudel, kui paberkotti pannakse toit, mis tähendab, et paber on määrdunud ning seda ei saa ka materjalina uuesti kasutusele võtta. 

Ümber töötada saab ainult toidujäätmetest, rasvast puutumata paberit. Näiteks Portugalis, kus on siiani säilinud komme osta saiatooteid väikestest pagariäridest, kasutavad paljud inimesed traditsioonilisi riidest nn leivakotte, millega igal nädalal oma ostud tehakse. Kreemisemaid tooteid, mis riiet määrivad, on nii ehk naa mõistlikum osta karpi, mis võiks ka korduskasutatav olla.

Mida eelistada?

Loomulikult ei eelda keegi, et igaüks meist peaks muutuma spetsialistiks, et uurida konkreetse toote elutsüklit. Lõpuks aitab siin lihtne talupojatarkus: vali materjal, mis peab kõige kauem vastu ning kasuta seda nii pikalt kui võimalik.

Lisaks võid mõelda, mida saaks selle materjaliga teha, kui see algseks kasutuseks enam ei kõlba. Näiteks katkise riidekoti saab võtta kasutusele puhastusalappidena, punuda ribad kaltsuvaipa või kasutada purustatult mõne mänguasja, padja vms täitena. 

Tekstiili ümber töötamiseks on vaikselt tekkimas ka tööstuslikud võimalused (Eestis küll veel mitte). Näiteks saab selle teha uuesti niidiks ja sealt edasi uueks kangaks. Plasti ja paberi puhul on ringlussevõtuvõimalusi oluliselt vähem, kuna kumbki materjal pole selleks piisavalt vastupidav. Riidest kott ise võib olla juba mõne teise riideeseme taaskasutus.

Kui aga riidekott on tehtud kehvast materjalist ja halvasti õmmeldud et see kiiresti laguneb, võib tugevam kilekott tõesti keskkonnasõbralikum valik olla.

Riidekott kui keskkonnasõbralik meene?

Sõnad “korduskasutatav” ja “ringlussevõetav” ei tähenda, et nii see juhtub. Nagu enne öeldud, lõpetavad paljud kilekotid prügilas või looduses, kuigi neid on teoreetiliselt võimalik ringlusse võtta. Mul on sahtlis umbkaudu 15 riidest kotti, mis on peamiselt erinevatel üritustel meenena kingitud. Kasutanud olen neist maksimaalselt 4-5 kotti, pidevalt kasutan ühte-kahte, ülejäänud lihtsalt seisavad. 

Arvestades riidekottide populaarsusust keskkonnasõbraliku meenena, toodetakse neid pidevalt juurde, et ilmselt kuhugi kellegi sahtlisse seisma minna. Siinkohal peaksid organisatsioonid mõtlema, mis on päriselt keskkonnasõbralik kingitus.

Praegusel ajal on aina suurenev tõenäosus, et inimesel juba on kodus mõni riidest kott. Kingituse saab teha valikuliseks: kui inimene tõesti soovib seda, saab võtta. Mõistlikuimad kingitused minu jaoks on alati olnud kohalikud toidutooted, sest need lähevad kasutusse igal juhul ning pole probleemi, kui järgmisel korral sama asja saad.

Kokkuvõtvalt: vaata kõigepealt kui palju mingeid asju üldse vajad. Kas kõik tooted peavad kotti minema? Kas on vajalik osta uus disainer-riidekott, kui tegelikult kodus kandekott olemas? Keskkonnasõbralikuim on see kott, mis juba olemas on ja mida saab kaua kasutada.

Allikas: https://rohe.geenius.ee/