Hetkeolukord majanduses on võrreldes paari kuu taguse ajaga oluliselt muutunud ja majanduskasvu prognoosidest on saanud ülemaailmse COVID-19 viiruse leviku tõttu hoopis majanduslanguse prognoosid. Eelmine majandususaasta oli paljudele ettevõtetele kindlasti väga edukas ja teeniti korralike kasumeid, mis siis aasta lõpus juba omanikele dividendide näol jagada kavatseti. Kuid muutunud majandusolukorra valguses on tõstatunud küsimuse, et kas juba välja kuulutatud dividendide väljamaksmise otsust saab muuta?

Põhimõtteliselt võib majandusaasta kasumi jaotamise otsust teha kuni järgmise majandusaasta aruande kinnitamiseni ja esitamiseni. Ühtlasi võib sellel perioodil dividendideks makstavat summat suurendada või vähendada, kuid sellega peavad kõik omanikud nõus olema. Kui omanikud ei nõustu pärast otsust tehtud muudatustega, on äriühingul ÄS § 157 lg 4 alusel kohustus dividendid siiski juba tehtud otsuse alusel välja maksta. Sellele vaatamata on äriühingul õigus hea usu põhimõttele tuginedes nõuda omanikelt selliste muudatustega nõustumist. Dividendide suurendamise korral on vajalik ka ajakohastatud kasumi jagamise ettepanek juhatuselt või omanikelt.

Dividende väljamaksmise otsuse võivad omanikud ära teha ka siis, kui ettevõte teenis eelmisel majandusaastal kasumit, kuid jooksval aastal aga ollakse kahjumis, muidugi eeldusel, et kahjum ei ületa varasematel aastatel kogunenud ja veel välja maksmata kasumeid, mida seadus lubab välja maksta. Üldjuhul tuleb dividende maksta rahas, omaniku nõusolekul võib talle makse teha ka muu varaga.

Dividendimakseid ei pea tegema kohe ja ühekorraga välja maksma, lihtsalt väljamaksmise kord tuleb omanike koosoleku otsuses fikseerida. Lisaks tuleb tähele panna seda, et kui omanikud on kord oma otsuse juba teinud, tekib igal omanikul õigus dividendide väljamaksmist nõuda selles otsuses fikseeritud korra järgi. Kuna dividendi maksmise kohustuse näol on tegemist võlasuhtega omaniku ja ettevõtte vahel, siis kohustuse viivitamisega kaasneb omaniku viivise maksmise nõue alates dividendi maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni. Viivisemääraks on sellisel juhul põhikirjas sätestatud määr, selle puudumisel seadusejärgne viivisemäär.